Tuesday, October 18, 2016

DietBet ja StepBet ehk et kuidas raha eest motti osta saab

Alustame sellest, et lugesin, kuidas Helen käis toitumisloengut kuulamas ja sai siis ebameeldiva uudisena teada, et vanus mõjutab kaalulangust. Ja seda mitte positiivses suunas. Enda isiklikust kogemusest tean, et vanus on tegelikult julm pidur ja mida aasta edasi, seda rohkem pidurdab. Aga kui väga lühidalt kokku võtta, siis ka mina sain kahekümnendates olles kaaluga suhteliselt lihtsalt hakkama. Vähemalt ei tulnud teda nii kiiresti juurde ja palju lihtsam oli teda ühes kohas paigal hoida. Ja miskit võis isegi langeda. Esimest korda paningi tähele, et midagi muutus, kui sain 30. Aga siis ei olnud see muutus veel nii selgelt tajutav, kui siis, kui 35 sain. Vot siis oleks nagu kõik mehhanismid järsku seisma jäänud. Tundus, et see, mis varem toimis, ei toimi nüüd enam üldse. Ja tegelikult on see õige, sest keha ju vananeb. Meie võime end ju noorena tunda, aga meie keha vananeb ja hakkab pikkamööda logisema. Ükski iluopp ei pane punkti sellele, mis toimub meie sees. Meie bioloogiline vanus on ikka see, mis ta reaalselt käesoleval hetkel täpselt ongi. Ja üllatus-üllatus, mõnikord on see bioloogiline vanus isegi kõrgem kui meie reaalne vanus. Näiteks suitsetajatel. Viimased kolm aastat on olnud kaalulangetuse seisukohalt katastroof ja ma ei ole siiani kohanenud või leppinud sellega, et mingid mehhanismid toimivad risti vastu sellele, kuidas mina tahan. Mis siis veel järgmises kümnendis juhtuma hakkab? :) Seetõttu ongi mul totaalne idee fix saada oma normaalsesse ja tervislikku kaalu just selleks järgmiseks juubeliks. Et siis järgmises kümnendis viibides peaks ainult säilitamisega tegelema ja äkki säilitada on kergem kui langetada.

Aga no kui tundub, et on selline peaga vastu seina jooksmise hetk ja iga asi tundub mitte töötavat, mida siis teha? Olge mureta. Tänasel infolustiajastul on iga mure jaoks kusagil olemas sobilik rohi. Ja no mida vahvamat annab kaaluga võitluses välja mõelda, kui et teha sellest suur rahaline võistlus. Tee aga sissemakse ja kui oled võitjate hulgas, võid ka rahapajast osa saada. Aga selleks, et võita, tuleb muidugi kaalu langetada vastavalt ette antud eesmärgile. Kõlab ägedana, eks? No mina igatahes täna kahte mängu just nii alustasin. Üks kickstarter, mis kestab kuu ja teine on transformer, mis kestab pool aastat. Miinimumeesmärgid annab programm kenasti ette ja sina lihtsalt langeta kaalu. Kogu see fun leiab aset lehel DietBet

Liigutamises oled laisaks läinud ja ei saa oma päevaseid samme täis? Ärge heitke meelt. Selle jaoks on olemas StepBet. Kõnni ja raha muudkui tuleb piiks-piiks. Nii et kes ütles, et motti ei ole? Pange aga raha alla ja küll see mott siis tulema hakkab. Raha paneb rattad käima, küllap siis kaalugi.


Saturday, October 1, 2016

Peeglike, peeglike seina peal...

Üheks minu vaieldamatuks lemmikteemaks on nahk ja juuksed. Üldiselt võin ma mõlemi üle uhke olla, sest oma vanematelt olen pärinud korraliku juuksepahmaka ja nahaga mul ka probleeme ei ole, kui põskedel laiutav kuperoosa välja arvata. Õnneks on kuperoosa õige toitumisega kõvasti tagasi tõmmanud ja veel nii hästi, et igapäevaselt ongi mu peamisteks meigivahenditeks ainult ripsmetušš ja kerge huuleläige. Pean tunnistama, et nahk, eriti just näonahk oli ka teismelisena mul üsna korras. Ma ei mäleta, et ma oleksin pidanud võitlema aknega. Olid mõningad üksikud vistrikud aeg-ajalt siin ja seal, aga see oli ka kõik.

Põhjusel, et mu nahk on üldiselt korras ja vaeva temaga ei ole, siis ei ole ma varasemalt pidanud vajalikuks tema eest ka põhjalikult hoolitseda. Pealegi ei ole ma kunagi olnud tavakosmeetika fänn ja seda eriti just viimastel aastatel. Põhimõtted on lihtsad: 1) mingeid süvaniisutavaid jne kreeme ei ole olemas. See on lihtsalt mingi haip, et oma tooteid rohkem müüa ja 2) kui see ei kõlba süüa, siis ei kõlba see ka peale määrida. Eks mul ole olnud igasuguseid perioode ja mingitel hetkedel on mul tekkinud meeletu vajadus osta katsetamiseks mõni ihupiim, aga peale ühte korda mökerdamist olen aru saanud, et mulle see ei sobi. Muide, sellised ihupiimad on suurepärased nahkesemete poleerijad ;) Ma lõin nendega  alati oma köögitoole nahkdiivanit läikima.

Vanuse lisandudes hakkasin aga otsima just koduseid vahendeid, millega oma nahka puhastada, niisutada ja toita. Lisaks on sellised kodused spa-rituaalid väga mõnusad ning annavad väga hästi võimaluse veeta kvaliteetaega iseendaga. Ja mis vaat et kõige tähtsam – kodus sirgub tütar, kes otseloomulikult kavatseb tulevikus ju ka hakata end meikima ja minu sõnum talle on, et mida loomulikum, seda ilusam. Less is more! Absoluutselt kõiges. Muide, täna just valmistasingi talle tema kõige esimese väga lahja roosivee meie enda koduaia roosi kroonlehtedest, sest huvi kipub juba väga suureks minema. No las siis pritsib seda oma näole värskenduseks.

Kõige esimese asjana jälgingi ma inimese juures just nahka ja juukseid. Selline tõsine kiiks on küljes ikka. Mõnikord tahaks kohe tütarlapse kinni peatada ja öelda, et tead, su nägu jääbki selliseks vinniliseks-punniliseks, kuni sa sellises koguses  seda pahna endale peale määrid. Samas ma saan aru, kui naha ehitusest teadmisi ei ole, siis ega suurt selle hukas nahaga peale hakata ei oskagi. Jääbki üle ainult seda veel paksema meigikorra alla matta. Viimasel ajal on aga eriti hakanud silma jääma, et küpsemad naised enam nii väga ei meigi end. Rõhutatakse ripsmeid, põsesarnu ja huuli ja ülejäänud nahal lastakse särada. Ja vot see on see, mida ma naudin. Säravat ja kumavat nahka olen ma juba pikalt ka endale tahtnud. Mõned aastad tagasi oli mu nahk ikka väga hall ja jumetu. Oli selge, et midagi tuleb ette võtta. Täna võin ma öelda, et mu nahk näeb just selline särav ja tervislik välja. Kuperoosat veel on ja selle punasust mõjutavad erinevad tegurid, aga ikkagi on seda nii vähe, et jumestuskreemidega jätsin hüvasti juba mitu aastat tagasi. Kui vaja meikida, siis kasutan mineraalmeiki. Lily Lolo on minu suur lemmik.

Aga nüüd kõige tähtsam lause, mis minu arvates naha kohta käib - naha niisutamine ja toitmine algab SEESPIDISELT.  Nahk on meie kõige suurem organ. Nahk on esimene, mis kõik väljastpoolt tuleva vastu võtab ja mille eest meid kaitseb  – erinevad saasteained ja haigused ründavad meid pidevalt. See tähendab, et naha tervise eest hoolitsemine on peaaegu et esmatähtis, kui me tahame ka üldiselt terved olla. Kes tahab nahast põhjalikumalt lugeda, siis SIIN on päris hea õppematerjal. Naha kõige pealmiseks kihiks on epidermis ehk marrasknahk. Marrasknaha pealmise kihi moodustavad surnud sarvkihi rakud, mis siis meilt pidevalt maha pudenevad ja asenduvad  uuemate rakkudega alumistest kihtidest. See protsess on kõige tähtsam noorusliku välimuse hoidmisel ja kes meist siis ka vanemas eas ei tahaks omada kena ja hoolitsetud ning säravat nahka. Tegelikult on vananemine täiesti loomulik kulg ja seda ei peaks häbenema või peitma, eriti kui naha eest hoolitsetakse. Küsimus ongi selles, et kuidas selle eest hoolitsetakse. Poeriiulitelt võib leida vahendeid sadu ja igat ühte neist reklaamitakse kui fantastilist vananemisvastast toodet. Mis veel hullem – neid tooteid reklaamivad tavaliselt tuntud staarid, kes  lubavad, et vot just selle kreemi kasutamine kaotab teie näost viimased 20 aastat. No halloo! See on ikka Photoshop, mis need viimased 20 aastat sellelt näolt on kaotanud.
Aga tuleme tagasi kõikide nende faktorite juurde, mis meie naha seisukorda mõjutavad. 

Kemikaalid. Kui mitut toodet te päevas enda peal kasutate? Deodorant/higipulk, hambapasta, seep/dušigeel, šampoon/palsam ja keha- ja näokreemid, jumestusvahendid. Kui vaadata, mida need kõik sisaldavad, siis kui mitut keemilist ainet te päeva jooksul endale peale määrite? 50, 100, 150? Number võib olla üllatavalt suur. Kas seda numbrit annab vähendada? Kohe ja korraga ei peagi kõike minema viskama, aga kindlasti on sul ju kasutusel vahendeid, ilma milleta saaksid tegelikult ka? Ja kindlasti on vahendeid, ilma milleta sa lihtsalt ei saa elada? Tee inventuur oma vahendite hulgas ja ehk saab mõned asendada ökotoodetega? Lohutav on teada, et mitte kõik nendest ainetest ei suuda läbi naha tungida (see on ka põhjus, miks mingit süvaniisutamist ei toimu hoolimata selle agarast reklaamimisest), samas on aineid, mis otsejoones oma tee meie vereringesse leiavad. Siinkohal leiab internetist vastuolulisi väiteid, et õnneks eraldab ja väljutab organism need kahjulikud kemikaalid kiiresti, seega suuremat kahju juhtuda ei saa või vastupidi, ained kuhjuvad ja pikema aja jooksul on kahju organismile vältimatu. Eks igaüks leiab selle enda „tõe“. Aga kui sa nüüd küsid, et kuidas siis näiteks apteekides müüdavad kreemid ja plaastrid läbi naha toimivad? Selle jaoks on välja töötatud spetsiaalsed tehnoloogiad, mis aitavad vajalikke toimeaineid läbi naha transportida, aga nende kasutamine tavakosmeetikas oleks lihtsalt mõttetult kallis.

Vale toitumine. Minu jaoks mängib toitumine väga suurt rolli naha eest hoolitsemises ja mu nahk annab mulle mõnikord valusalt vastu näppe. Kui ma hakkan maiustama ja minu toidulauale satub oluliselt rohkem maiustusi ehk suhkrut, siis muutub näonahk tuhmiks ja tekivad punnid. Kui loobusin teraviljast, tõmbas kuperoosa end oluliselt tagasi ja naha üldine seisukord paranes märgatavalt. Lisaks võib alkoholi liigne tarvitamine ja suitsetamine naha enneaegsele vananemisele kaasa aidata. Kiirtoit, poolfabrikaadid, ühekülgne toit – kõik see võib naha vastupanuvõimet nõrgendada. Lisaks ei saa nahk sellise toitumise juures  vajalikke vitamiine ja mineraale. Ja mitte ainult. Kehv toitumine mõjutab ka küünte ja juuste seisukorda. Toidule tuleks lisada rohkelt salatirohelist, puuvilju ja köögivilju, tarbida erinevaid pähkleid ja seemneid. Ja muidugi juua, juua ja veelkrod juua. Tavalist vett, rohelist/valget teed, taimeteesid. Põhimõtteliselt võiks vedelikke tarvitada päevas umbes 30ml ühe keha kg kohta. Põhimõte peaks olema nii, et suure osa sinu toidulaust moodustab siiski kasulik toit. Patustada võib ju ka ja no nii mõnus on ju mõnikord kohvikus ühte head chai lattet koos torditükiga nautida. Lihtsalt tuleb teada, kui palju ja kui tihti sa endale seda lubada võid.

Naha koorimine. Naha hoolduses peetakse üheks tähtsamaks sammuks surnud rakkude eemaldamist ehk naha koorimist. Ka siin tuleb olla ettevaatlik ja vaadata, mis need „koorijad“  seal sees on. Kindlasti tuleks vältida pähklite/seemnete koori sisaldavaid koorijaid. Ka kõige peenem jahvatus võib siiski jätta  teravate servadega tükke, mis  võivad kahjustada naha pealispinda ja tekitada mikrohaavandeid, mis omakorda võivad muutuda põletikuliseks.  Erinevalt soolast ja suhkrust ei lahustu koored ka vees. Väga mõnusa kehakoorija saab näiteks kasutatud kohvipaksust, pruunist suhkrust ja mõnest õlist. Näonahale sobivad kasutamiseks jahvatatud päevalilleseemned, mandlid koos kitsepiima, keefiri või maitsestamata jogurtiga. 2-3x nädalas peaks nahka kindlasti koorima.

Päike. Meid kõiki on hoiatatud liigse päevitamise eest ja ma usun, et see ei tule enam kellelelgi ebameeldiva üllatusena, et ilma päikesekaitsevahendita ei ole mõtet päikese käes liiga pikalt viibida. Samas tuleks väga hoolikalt jälgida, mida täpsemalt need UV-kiirte blokeerijad sisaldavad. Mõned aastad tagasi juhtusin lugema ühte teaduslikku tööd USA teadlastelt, kellele tegi muret nahavähki haigestumise väga kõrge ja aasta-aastalt suurenev arv ja seda hoolimata asjaolust, et inimesed määrisid end erinevate kaitsevahenditega. Nende tööst tuli välja, et ehk tekitab nahavähki hoopis mõni aine nendes kreemides või siis selle aine koostoime päikesega. Minu jaoks kõlas see mõte väga loogiliselt. Ise ma reeglina end päikese eest ei kaitse, päikest ei karda, aga tunde ennast päikese all ei prae. Lisaks kuivatab liigne päevitamine nahka ja kiirendab vananemist. Ma arvan, et päike on meie suur sõber, aga liialdada sellega ei tasu.

Ja no kas peab  meelde tuletama, et  meigivahendeid tuleb puhastada ja desinfitseerida ning vistrikke ei tohiks ise pigistada. Jälle seesama põletiku oht, rääkimata võimalikest armidest.

Aga minu lemmikteema naha/juuste/küünte juures on siiski toitumine. Tulles korraks selle juurde eraldi tagasi, siis siin algab kõik valikute tegemisest. Mina ise väldin lisatud suhkruid ja teravilju. Ma proovin igapäevaselt juua smuutisid, mille üheks koostisosaks lisaks puuviljadele on kindlasti  spinat või lehtkapsas. Köögivilju proovin tarvitada toorelt või siis röstin neid kiirelt. Rasvad on mu menüüs olulisel kohal ja ma söön palju seemneid ja pähkleid. Minu toidulaualt puuduvad  light-tooted. Vastupidi, mida rohkem häid rasvu, seda parem. Seega, kui sa ei ole päris rahul oma naha seisukorraga, siis esimese asjana vaata üle oma toidulaud. Kindlasti annab sellega midagi ette võtta. Toit on ju tegelikult kütus, mis aitab meid käigus hoida ja nii nagu autode puhul aitab õige kütuse ja õli valik ennetada võimalikke probleeme, siis sama teeb ka toit. Või nagu Hippokrates ütles: „If we could give every individual the right amount of nourishment and exercise, not too little and not too much, we would have found the safest way to health.“

Rääkides  nahahoolduse rutiinist, siis peaks see igapäevaselt sisaldama naha puhastamist, toniseerimist ja niisutamist. Sellele lisaks 2-3x nädalas koorimist ja maskide tegemist. Parima tulemuse saamiseks tuleb nägu puhastada hommikul ja õhtul.  Kui soovid, siis võid kasutada elektrilist puhastajat. Minu tööriistaks on Babyliss True Glow. Järgmiseks sammuks on näo toniseerimine. Mina kasutan hetkel kurgivee ja õunaäädika segu. Toniseerimise eesmärgiks on eemaldada nahalt puhastamisest  jäänud võimalikud õlid ja mustus, ahendada poore, tasakaalustada naha pH taset. Niisutamine on naha noorusliku välimuse säilitamise juures kõige olulisem samm. Mitte, et teised kuidagi vähem tähtsad oleks ja neid vahele võiks jätta. Kindlasti mitte. Aga niisutamine ON väga tähtis. Välispidiselt räägime me siiski naha pealmiste kihtide niisutamisest. Mina kasutan niisutamiseks ainult ja ainult erinevaid õlisid. Ei mingeid peamiselt veest ja mineraalõlist koosnevaid poekreeme. Hetkel on mul kasutusel näiteks argaaniaõli, millesse on veidikene segatud granaatõunaseemneõli ja apelsini eeterlikku õli. Argaaniaõli hoiab naha pehmena, sisaldab vitamiin E-d, kaitseb ja uuendab nahka. Õlisid kasutan ma oma naha niisutamiseks juba mitu aastat. Päris esimese õlina kasutasin magusmandliõli ja võin kohe öelda, et näole see ei sobi. Ummistab poore ja tekitas väikseid punnikesi meelekohtadesse. Hetkel proovin seda kandade hoolduses. Kõrvitsaseemneõli oli ka täitsa hea. Õlisid saabki kasutada kas täiesti puhtalt ehk ühte õli korraga või siis segada kokku niisutaja erinevatest kasulikest õlidest. Õli kasutan ka meigieemaldajana ja ma pean ütlema, et kui selle rasvase tundega mõne aja pärast ära harjub, siis parimat meigieemaldajat ei oska tahtagi. Kui tekkis huvi, siis internetis on erinevaid koduseid nahahoolduse retsepte hulgim. Mina võin jagada ühe puhastaja retsepti, mida ma siin viimased kaks nädalat testisin ja väga rahule jäin.


Banaani-mee-kaerahelvestega näopuhastaja
Sobilik kõikidele nahatüüpidele. Koostisosad võiksid olla mahedad, et vältida taimekaitsevahendite kandmist nahale. Tegemist on vaat et 2in1 tootega. Kookos- ja kaerahelbed eemaldavad surnud naharakke, kookospiim ja mesi niisutavad nahka.

1 spl kookoshelbeid, jupike banaani (võib asendada näiteks maasikatega), 60 ml keedetud kaerahelbeid, 1 spl kookospiima, 1 spl mett.
Miniköögikombainis sega kokku kookoshelbed koos banaaniga, lisa ülejäänud ained ja blenderda ühtlase massi saamiseni. Sulge õhukindlalt, hoia külmikus ja kasuta kuni kaks nädalat.



Sunday, August 21, 2016

„Kõrgmäestik“ ja pidev erutusseisund


Tegin eelmisel nädalal täiesti huvitava avastuse. Nimelt reisisin eelmisel esmaspäeval Oslosse ja kui olla veelgi täpsem, siis Holmenkollenisse ehk Norra ühte kuulsamasse suusahüppekeskusesse. Koht oli äge, kaaslased veel ägedamad ja kõik oli mõnus. Teisipäeva hommikul enne kiire päeva algust tegin plaanipärase lihastreeningu ja läksin ülejäänud päeva veetma. Olgu kohe öeldud, et toitumine oli kontrolli all. No grain, no sugar – no pain. Ei mingeid isusid, energiat oli piisavalt ja rohkemgi veel. Kolmapäeva hommikul oli plaanis kiirkõnd ja no kus mujal seda teha, kui mitte Holmenkolleni suusahüppemäe ümbruses ringlevatel spordiradadel. Nojah, esimene tõus ja surm silme ees. Päriselt! Lõpuks oli selline tunne, et kops ei ventileerinud ikka kohe üldse, nagu oleks enne trenni paki suitsu ära tõmmanud. Planeeritud 6,4 km asemel tegime ca kildi vähem, sest ajaliselt lihtsalt rohkem ei jõudnud. Ja no hullult raske oli. Kops oli nii kinni kui kinni ja tõusudest taastumine oli peaaegu olematu. Lõõtsutasin ikka korralikult. Rootslased ja norrakad on muidugi selle kõigega harjunud ja nemad kasutasid neid tõuse, et sealt maksimum kiirusel üles kihutada. Joostes loomulikult! Ja mina kõigest kõndisin J Ühel hetkel hakkasin aga oma Fitbiti äppi sünkima ja avastasin enda suureks üllatuseks, et teisipäeval oli mu pulss suurema osa päevast olnud rasvapõletustsoonis. Sama fenomen tundus käima ka kolmapäeva kohta, ainult et pulss oli veel kõrgemale roninud. Neljapäeva hommikul jälle enesetapp kiirkõnni näol „kõrgmäestikus“ ja aina kõrgemale roniv pulss. Õhtul oli reis koju ja alates reedest hakkas pulss siis allapoole tagasi ronima. Panen tõestusmaterjaliks nr 1 pildi enda pulsist. Kõik sellised üksikud pulsitõusud on tavalistel päevadel trenn minu muidu üksluises päevas, aga nagu näha, siis Holmenkollenis põrutas mu pulss otsejoones ülesmäge. Nüüd ma saan aru küll, miks norrakad kõik sellised saledad on. Kui sul süda ikka kogu aeg rasvapõletustsoonis on, siis pekki ju ei saagi tekkida. Kõik söödav läheb kohe energiaks. Ja no muidugi saan ma aru ka sellest, miks peab Norra suusakoondis Ventolini (astmaravim) kasutama. Muidu ei ole ju võimalik sealsetes oludes sporti teha ;)

14. august - tavaline päev, õhtul hilja oli trenn. Rahuoleku pulss 64
15. august - ennelõunane trenn ja õhtul lend Oslosse. Pulss juba rasvapõletustsoonis, rahuoleku pulss 66
16. august - peale ärkamist kohe trenn, rahuoleku pulss 68, suurem osa päevast kollases
17. august - peale ärkamist jälle trenni, rahuoleku pulss 70 ja veel suurem osa päevast kollases
18. august - trenn öfkoorz, rahuoleku pulss 72 ja hoogne rasvapõletus muudkui käib. Õhtul hiljem tagasilend koju.
19. august - no juba täitsa kodune tunne ja ei mingit rasvapõletust. Pulss 69
20. august - pulss 67 ja ainult õhtune trenn on pulsi hoogsamalt hüppama pannud.
Tänaseks on rahuoleku pulss juba 64 peale jõudnud ja ma eeldan, et paar pügalat peaks ta veel tagasi tulema. Aga vot siis nii mõjub mõned sajad meetrid (täpsemalt 375 meetrit) kõrgemal elamist ühele eestlasele.
Kui aga kedagi huvitab nn südamelöögiteooria, siis siin on üks artikkel, kus kardioloog J. Kaik sellest veidi lähemalt kirjutab. Põnev igatahes. Rohkem aeglast pulssi ja pikka elu! :D

Sunday, August 14, 2016

2. nädal ehk tugitoolisport ruulib


Paraku on jah nii, et sa võid neid plaane ju teha, aga siis teeb keegi kusagil need plaanid kõik ümber. Igatahes treeningaktiivsus on olnud üks suur ümmargune null, sest jalg kannatas ainult rahulikku kõndimist. Kuigi valu kadus juba pühapäevaks, siis paistetust ja valu aktiivsemal liikumisel jätkus veel järgmisteks päevadekski. Ka täna, kui jala mingisse konkreetsesse asendisse panen, annab pahkluu endast vaikselt märku. Seega, kirjutaks küll, aga millest? No näiteks olümpiast. Vehklejatele sai tugitoolis ikka korralikult kaasa elatud. Vahepeal paar päeva oli kerge puhkus ja siis Eesti mehed kettaheiteringis. Ja no mis toimus, TV3??? Ma ei taha tegelikult sellesse isegi pikalt laskuda, sest sellest on vist nüüdseks kirjutanud või rääkinud küll kõik meediaväljaanded, lisaks muidugi sotsiaalmeedia jne. Ma veel esialgu tahtsin õigustada, et noh, erakätes meediakanal peabki ju reklaami näitama, aga no kettaheidet näidata kordusest, sest kettaheite ülekande tellimine oli liiga kallis??? Aga kui see tehniline kolisev ämber kõrvale jätta, siis no võistlus oli ju vinge. Emotsioone oli küll ja enamgi veel. Ja südamest kahju, et me olime jälle esimestena joone taga. Tahaks kohe öelda, et ebaõiglaselt ja piiks-piiks-piiks, aga sport on sport. Vahva kaasaelamine oli ikkagi. Mina aga lendan homme Oslosse ja kohvris leiavad kindlasti omale koha ka trenniriided.

Sunday, August 7, 2016

1. nädal ehk et alguses ei saa vedama ja siis väänad jala välja

Pean tunnistama, et enda peas oli mul motti rohkem kui tegelikus elus. Esmaspäev ja teisipäev möödusid mentaalse mudimise ja innustamise tähe all ja mis kolmapäevaks vormis end ka reaalseks tegevuseks. Kolmapäeva hommikul panin trenniriided selga ja hakkasin lihastreeninguga (Runtasticu Results) peale. Avastasin, et kuskil miskit on toimunud ehk et minu varasematest üksikutest trenniponnistustest on siiski natukene tolku olnud. Jalatõsteid ei olnudki seekord nii hirmus teha. Üleüldse oli kuidagi hoopis teine minek sees ja väsimust tavalisest vähem. Nojah, ega need esimesed harjutused nii jubedad ei olnud ka. Neljapäeval läksin kiirkõnnile, aga panin prooviks ühed oma vanemad tossud jalga ja vot see oli viga. Vasaku jala Achilleuse kand sai ikka korralikult muljuda. Kõndisin kuidagi need piinavad 4,5 km koju tagasi ära. Reede hommikul jälle lihastreening ja vot seekord oli pingutust juba oluliselt rohkem. Õnneks ei olnud harjutused endiselt füüsiliselt keerulised sooritada, nii et mõne osas looderdama nagu ei peaks. Aga tegelikuses ma siiski ühe harjutuse juures viilin hoolega. Kätekõverdused! Esiteks teen neid põlvedel ja teiseks teen poole vähem ette nähtust. Ehk et 5-6 korraga. Aga mis siis. Vähemalt ma teen ja täitsa kindel, et peale mõningast harjutamist olen võimeline  neid tegema juba nii, nagu peab. Laupäevaks oli mul planeeritud jälle kiirkõnd ja tänaseks lihastreening. Aga... Reedel hakkasin niiskeid trenniriideid maal nöörile kuivama viima ja astudes terrassi astmelt murule (tegevus, mida ma olen siin maal teinud 10 suve järjest), astusin oma parema jala viltu alla ja väänasin hüppeliigese välja. Krdi krt kui valus see oli!!! Ja nii mu plaanid vastu taevast lendasidki. Juhhei! Pahkluu paistetas muidugi kohe üles ja see on punnis veel tänagi. Ja kuigi täna valu ja lonkamist tavalisel kõndimisel ei tähelda, siis selle turse pärast ma väga aktiivselt hüpata ja karata ei taha. Võtan siit maalt ülejäänud naispere kaasa ja läheme hoopis Paide Vallimäele kultuurielamust saama. 


Ja nüüd! Trummipõrin ja parampampaaa... TOOTEARVUSTUS!!! Arvustus kõlab siinkohal kuidagi negatiivselt, sest toode saab praegu hullult kiita. Ühesõnaga (nüüd tuleb pikem jutt), sattusin I.L.U-sse ja kuna ma endiselt katsetan erinevate šampoonidega, siis mu eluülesandeks hetkel on leida parimast parim. Tuiasin siis seal poes ringi, suhteliselt lootusetult, sest kõik on ju paksult keemiat täis. Ühel hetkel sattusin nn looduskosmeetika riiulite juurde ja seal torkas mulle silma meie enda Eesti toode - Aesti argaaniaõliga turbašampoon. Kohe, kui ma seda nägin, ma teadsin, et ma olen selle kohta kusagilt lugenud, aga siis muidugi kohe ka unustanud. Hind oli krõbe, aga hea asi võib veidi rohkem maksta ka. Ega ma sellel hetkel muidugi ei teadnud, kas asi on oma hinda väärt, aga ma otsustasin, et võtan selle riski ja proovin. Tulemus? Kiidan! Täna kasutasin teist korda ja väga hästi toimetab mu juustega. Ma usun, et hetkel olen ma parimast parima šampooni oma juustele leidnud ja võin otsingud lõppenuks kuulutada.  

Sunday, July 31, 2016

Let food be thy medicine...


Viimasest postitusest on juba enam kui aasta möödas. Kui ma mõtlen, kuidas mul selle aasta jooksul läinud on, siis aus vastus oleks: tõusude ja mõõnadega. Küll aga olen ma sellest aastast päris kõvasti õppinud. Õppinud aga siiski peamiselt nendest sadadest ämbritest, mida ma kõvasti kolistanud olen. Minu valikud on muutunud teadlikumaks nii toidu kui ka kehahooldusvahendite osas. Aga mis on minu jaoks kõige tähtsam, on asjaolu, et PCOSi osakaal minu elus on tuntavalt vähenenud. Suisa nii palju, et ma peaaegu ei märkagi seda enam. On mõningaid sümptomeid, mis veel kusagil eksisteerivad, aga need ei sega mind sellisel moel, et neid pidevalt tähele panna. Nüüd loodangi, et ämbrite kolistamist jääb vähemaks. Samas, tark õpib teiste vigadest, rumal ei õpi enda omadestki, seega…

Mida ma siis vahepeal teinud olen? Mis puutub toitu, siis reegel nr 1 – täiesti teravilja- ja suhkruvaba toitumine. Ehk et peaaegu nagu paleo, aga ma ikka aeg-ajalt võtan piimatooteid hulka. Keefir smuutides ja aeg-ajalt kreeka jogurt puuviljade ja pähklitega. Teine reegel on, et toiduained oleks võimalikult mahe ja kohalik. Näiteks munad on mul juba ammu ainult kanakakased talumunad. Köögiviljad üritan ka suures plaanis osta mõne poe mahenurgast. Puuviljadega on raskem, aga saab hakkama. Ma ei ole üdini ökomamma ja 100% ei ole seda võimalik järgida, kui just ise kõike ei kasvata, aga maheda osakaal minu kodus on järk-järgult suurenenud. Ülejäänud pere on muidugi aeg-ajalt suures ahastuses, aga oleme jõudnud kompromissideni ehk et ma ei ole see ema/naine, kes 100% ainult oma valikuid perele ette söödab. Las nemad siis õpivad enda vigadest.

Iluhooldusvahendite puhul lähtun üldiselt sellest, et kui suhu ei kõlba panna, siis peale ei määri. Jällegi, 100% ei ole seda võimalik järgida. Näiteks meigivahendite puhul. Aga kuna mu näonahk on nii heaks läinud (kuperoosa on peaaegu kadunud), siis ei kasuta ma sisuliselt mitte midagi muud peale ripsmetuši ja huuleläike. Kui on vaja midagi rohkemat, siis ikka Lily Lolo ja mineraalmeik. Kehahooldusvahenditest on 99% kodus tehtud ja poest juba ammu ei osta. Juuksehooldusvahenditega on olnud väga väga palju katsetusi. Leivaga, munaga, soodaga jne. Munaga pesin kõige kauem, kuni ühel hetkel oli tihedam reiside periood ja ostsin poest šampooni kaasa. Peale seda ei ole enam seda õiget vahendit leidnud ja katsetan ikka veel. Küll ma leian. Eks ma siin hakkan siis vaikselt sellest kõigest pajatama.  

Muidugi on minu kasvav maheda armastus kaasa toonud päris paljude hulgas kõõriti vaatamist, vaidlusi teemal, et taimemürgid on täitsa okei jne. Ma olen üks nendest imelikest. Ja et teadlased on ju ometigi tõestanud, et GMO ei ole ohtlik ja et taimemürgid ei tapa peale umbrohu mitte kedagi jne. Mind ei huvita, mida keegi teadlane kusagil on „tõestanud“. Minu tõde on minu keha ja minu tervis. Olnud nüüdseks kaks aastakümmet iseenda katsejänes (19 aastat high-crap dieet ja viimane aasta nn mugandustega paleo ja mahe eluviis) võin raudselt öelda, et kasu, mis minu tervis viimase aasta jooksul saanud on, on hindamatu. Jah, meditsiin on arenenud ja meil on võimalik pikka elu elada. Küsimus on selle pika elu kvaliteedis. Tagasiteed igatahes enam ei ole. Tegelikult pean rõõmuga ütlema, et kuigi mu pere aeg-ajalt üritab protesteerida ja mu kreisisid ideid välja vilistada, siis suures osas on neile see minu katsetamine lõbus protsess, kuhu kuuluvad näiteks süsimust hambapesuvahend, juuste pesemine muna ja leivaga, roosidest roosinäovee keetmine jne. Plika on tegelikult juuste osas kõige julgema sammu astunud ja tema ei ole pea kolm aastat oma juukseid millegi muuga kui vesi pesnud. Aga ma olen siinkohal veendunud, et seda saab teha ainult keemiast rikkumata juuste korral. Seega mina isiklikult nii lihtsalt läbi ei saa. J

Ja nüüd see viimane – trenn. Vot sellega on kehvasti. Aeg-ajalt olen tubli ja siis olen jälle looder. Olen siin mõnda aega iseendaga aru pidanud, katsetanud, maha kriipsutanud ja siis jälle teinud ja jälle kõik ümber vaadanud ja selle kõige tulemusel proovin järgmised 12 nädalat konkreetset kava järgida. Runtastic pakub sellist ägedat Results jõutreeningkava, kus harjutuste tegemisel rakendatakse enda keha jõudu. Ehk ei mingeid lisavahendeid nagu hantlid, pallid jne. Lisaks jõutreeningule on vaja ka kardiot. Tugevat kardiot alustuseks ei tee, kuigi väikeste pausidega olen teinud jooks/kõnd intervalli, aga jätan selle hilisemaks. Esimesed neli nädalat keskendun pigem sellisele aeglasele ja ühtlasele kardiole. Kiirkõnd sobib selleks suurepäraselt. Ja kõigele lisaks muidugi üks korralik venitus.

Kuidas toitumine + treeningkava + elustiil kokku mu kehaga imet hakkavad tegema, saabki siit nüüd lugema hakata. Vähemalt korra nädalas proovin ikka mingi ülevaate anda ja kindlasti saab lugeda siit muudki. Nelja nädala pärast vaatan treeningkava üle ja tõstan koormust.  
Aga kõige suurem tõdemus selle viimase aasta jooksul on, et kõik uus on ammu unustatud vana ehk et nagu ütles omal ajal Hippokrateski: “Let food be thy medicine and medicine be thy food.”  Õige toiduga saab nii mõnelegi haigusele näppu näidata.

Tuesday, March 17, 2015

Ma vihkan jooksmist

Jah, just täpselt nii. Terve elu ei ole ma jooksmist silma otsaski kannatanud. Meenuvad kooli kehalise kasvatuse tunnid, kus oli vaja näiteks Cooperi testi joosta. Väkk! Või let´s go crazy ja lähme jooksma kusagile metsa vahele. Ilus ilm ja värk. Mäletan ühte korda, kus ma vaatasin õpetaja ülikerget jooksusammu ja mõtlesin, et see kaunis samm peab olema kaasasündinud. Mina nii ei osanud ja ilmselt minu väga raske jooksusamm + sunduslikkus lisaks tekitaski minus jooksmise osas meeletult negatiivseid emotsioone. Kas oleksin ma sellel hetkel iialgi arvanud, et ma ühel heal päeval jooksen esimest korda elus 10 km? Never!!!

Aasta oli 2007 ja märts, kui me õega järjekordselt üksteisele halasime, kui kohutavalt kolepaks on ikka olla. Ja siis ta tegi midagi meeletut. Saatis mulle jooksuprogrammi. Ma oleksin selle ilmselt kohe joonelt prükkarisse lennutanud, kui esimesena ei oleks see programm lubanud mulle, et ma 4 kuu pärast jooksen vabalt 10 km ära. Päriselt? Jaa, päriselt, päriselt! Ma tavaliselt ei usu selliseid suure suuga kohe roosamannat lubavaid programme. Need EI TÖÖTA! Aga see lubadus oli nii intrigeeriv, et ma otsustasin: ma teen selle ära. Õnneks olid mul kodus isegi mingid täiesit suvalised tossud olemas, selga leidsin ka midagi ja ühel hommikul oligi minek. Ja ma päriselt ka mõtlesin, et ma lihtsalt võtan kätte ja suren ära sinna metsa alla. Mu maksas olid pisted, veremaitset kurgus mäletan siiani. Joosta oli vaja olematud 30 min tempos 1 min jooksu ja 2 minutit kõndi. Ma tegin selle ära, roomasin koju ja teatasin kõigile, et see jäi mu viimaseks jooksuks. Ma tõestasin iseendale täpselt sedasama: jooksmine on eesmärgitu ja igav tegevus. Ja siis ütles mu mees just täpselt seda, mida ta sellel hetkel pidigi ütlema (ilmselt ka esimest ja viimast korda elus): "Noh ma arvasingi, et sa kohe alla annad!" Juba järgmisel hommikul olin ma metsas tagasi, pidasin programmist kenasti kinni ja septembris jooksingi esimest korda oma elu esimesed 10km. Siiani ka viimased.

Edasi on jooksmine minu treeningkavva (mida mul tegelikult ju ei ole) rohkem või vähem siiski kuulunud. Pausidega küll ja aeg-ajalt kohe korralike pausidega, aga lõplikult ma jooksutosse varna visanud ei ole. 2012 aastal hakkas mind piinama tüütu luuümbrisepõletik ja see piinas mind ikka korralikult mitu kuud. Aeg-ajalt annab tunda siiani. Nüüd otsustaisn, et teen selle programmi uuesti läbi. Täna oli siis kolmas treeningpäev. Ja mu jalad olid nagu rasked tinapommid all. Ma nägin ikka sellist vaeva täna. Ei teagi, milles asi oli, et isegi kõndida nii raske oli. No vast läheb ikka üle. Igatahes võtsin ma jooksmise lisaks koertega jalutamisele ka kavva.

Võluprogramm ise on siin (inglise keeles) ja see on tõesti väga lihtne. Ja mis peamine, sa oled ka päriselt võimeline jooksma 10 km :-) Parim jooksuprogramm!